Volframi keemilised omadused

Toatemperatuuril ei korrodeeru atmosfäär sarnaselt kroomile ja molübdeenile volfram. Kõrgetel temperatuuridel muutub see aga korrosioonile vastuvõtlikumaks, reageerides paljude mittemetallidega ja tekitades sageli interstitsiaalseid ja mittestöhhiomeetrilisi tooteid. Oksüdeerivate ainete nagu KNO3 või KClO3 juuresolekul korrodeerib sula leelis kiiresti volframi, moodustades WO42⁻.

Kroomirühma, kuhu volfram kuulub, vaatenurgast on Mo ja W üksteisega väga sarnased ning neil on olulisi erinevusi kergeimast elemendist Cr. See peegeldub peamiselt nende oksüdatsiooniastmete suhtelises stabiilsuses, mis on vahemikus +6 kuni -2. Selle rühma oksüdatsiooniastmete stabiilsust on mainitud eespool. Lisaks, kuigi kroom (VI) kipub moodustama oksüpolühappe anioone, on selle mitmekesisus palju väiksem kui polümolübdaatide ja polüvolframaatide oma. Oksüdatsiooniastmed +5 ja +4 avalduvad peamiselt kroomi ebastabiilsete vaheühenditena; samas kui molübdeeni ja volframi puhul pakuvad need üsna olulist vesilahuse keemiat. Kroomi kõige stabiilsem oksüdatsiooniaste on +3 ja selle sümmeetrilisest t2g³ konfiguratsioonist tulenev koordinatsioonikeemia on koobalti (III) järel arvukuse poolest teisel kohal, samas kui molübdeeni või volframi keemias puudub vastav osa.