Titaani füüsikalised omadused

Titaani suhteline tihedus on 4,506, sulamistemperatuur 1668 kraadi ja keemistemperatuur 3287 kraadi. Selle eritakistus on 42 x 10⁻⁸ Ω·m (20 kraadi). Tiheda oksiidikihi tõttu on see{8}}korrosioonikindel. Toatemperatuuril ei reageeri see hapniku, halogeenide ega veega; kuumaks kuumutamisel{10}}reageerib see aga hapnikuga, moodustades titaandioksiidi. See ei reageeri lämmastikhappe, lahjendatud väävelhappe ega leelistega, kuid lahustub kontsentreeritud väävelhappes, vesinikfluoriidhappes ja veekogus.

Titaan on tempermalmist; kõrge-puhtusastmega titaani pikenemine võib olla 50-60% ja pindala vähenemine 70–80%, kuid selle tugevus on madal, mistõttu see ei sobi konstruktsioonimaterjaliks. Lisandite olemasolu titaanis mõjutab suuresti selle mehaanilisi omadusi, eriti interstitsiaalseid lisandeid (hapnik, lämmastik, süsinik), mis võib oluliselt suurendada selle tugevust ja oluliselt vähendada elastsust. Titaani kui konstruktsioonimaterjali suurepärased mehaanilised omadused saavutatakse sobiva lisandite sisalduse range kontrolliga ja legeerivate elementide lisamisega. Titaan on hõbevalge, tempermalmist metall, millel on oma paljude väärtuslike omaduste tõttu suur tööstuslik tähtsus. See on vähem tihe kui raud, palju tugevam kui alumiinium ja sellel on plaatinaga sarnane korrosioonikindlus.

Need omadused muudavad selle ideaalseks materjaliks mootorite, lennukiraamide, rakettide ja mererajatiste ehitamiseks, mis nõuavad kerget, suurt tugevust ja vastupidavust äärmuslikele temperatuurimuutustele{0}}omadusi, milles titaan on võrreldamatu. Titaani mõningaid omadusi, nagu tõmbetugevus, suurendab selle võime legeeruda alumiiniumiga; lisaks on alumiiniumi-titaanisulamite - üleminekutemperatuur kõrgem kui puhtal titaanil. Titaan võib moodustada kasulikke sulameid ka molübdeeni, mangaani, raua ja muude metallidega.