Volframi füsioloogilised mõjud

Metalliline volfram ja katioonne volfram imenduvad seedetrakti kaudu halvasti, kuid lahustuvad volframid võivad seda teed pidi imenduda. Imendumine hingamisteede ja naha kaudu on ebaselge. Pärast imendumist ladestub volfram peamiselt luudes, seejärel põrnas, maksas ja neerudes, kus leidub väiksemaid koguseid. Veres on ainult vähesel määral volframi ning see eritub peamiselt väljaheite ja uriiniga. Sissehingatav volfram jaotub peamiselt maksas ja neerudes, luudes ja skeletilihastes.

Ligikaudu 75% allaneelatud volframaadist eritub uriiniga. ¹⁸⁵W-volframaadi süstimine isastele tiinetele hiirtele suurendas volframisisaldust luudes, neerudes, maksas ja põrnas; need tasemed eritusid seejärel kiiresti uriini ja väljaheitega. Kõrget volframi kontsentratsiooni on täheldatud ka kilpnäärmes, neerupealistes, hüpofüüsis, isaste hiirte seemnepõiekestes ja emaste munasarjade folliikulites. Uuringud on näidanud, et volfram võib kanduda emalt järglastele, eriti raseduse hilises staadiumis, kusjuures ühendid ladestuvad olulisel määral ema luudesse, neerudesse, põrna ja munakollase epiteelirakkudesse ning järglaste luudesse.